Eesti Kohtunike Ühingul on suur au välja anda Eesti kohtunikkonda kajastav raamat. Tegemist on järjekorras teise sellesisulise raamatuga alates Eesti taas-iseseisvumisest.

Kahtlemata on tegemist nii riikliku kui ajaloolise tähendusega raamatuga, milles on kajastatud praegu ametis olevad Eesti Vabariigi kohtunikud ning pärast Eesti taasiseseisvumist kohtunikuametist pensionile siirdunud kohtunikud. Olen kindlal veendumusel, et ühtsete kaante vahele koondatud kohtunikkond käib käsikäes ühe iseseisva riigi riikliku atribuutikaga.

Raamat annab kohtuvõimule kui kolmandale võimule riigis näo. Samuti kannab raamat kohtuvõimu rahvale lähemale toomise ideed. Mitte eriti piltlikult öeldes on ju kõik kohtunikud siin näoga rahva poole. Tegemist on nende inimestega, kes on arendanud Eesti kohtusüsteemi ning läbi kohtupraktika ka Eesti õiguskorda. Võib öelda, et Eesti õiguskord on kõigi nende inimeste nägu. Eraldi on välja toodud praegu pensionil olevad kohtunikud. Olgu see neile sügav kummardus tehtud töö ja meie õigusriigi arengusse antud panuse eest.

Raamatus lähenetakse seega kohtusüsteemile läbi personaalse aspekti. See annab võimaluse uuteks analüütilisteks lähenemisteks ajal, mil korraga kehtivad mitmed sageli üksteist välistavad väärtused ja mil kohtulahend (-pretsedent) omab seega järjest suuremat tähendust. Raamatut lehitsedes saab asuda seisukohale, et Eesti kohtusüsteem on läbi isikulise aspekti elujõuline. Minu arvates sisaldab ühe süsteemi elujõulisus muuhulgas stabiilsuse ning uutele väärtustele avatuse tasakaalustatust. Jälgides näiteks kohtunike vanuselist skaalat võib väita, et kohtusüsteem on meie riigi jaoks tasakaalus. Raamatut lehitsevad väliskülalised saavad aga meie kohtusüsteemi võrrelda enda omaga ning leida sarnasuste ja erinevuste allikateni jõudmisel kindlasti palju mõtteainet. Kahtlemata on see raamat aja möödudes kohtusüsteemi ja -praktika arengu mõtestamisel allikaks õigusajaloolastele ning paljudele teistelegi spetsialistidele ja huvilistele.

Eks aeg näitab, kas kohtunikkonna arvu mõttes on praegune hetk Eesti kohtunikele kõrgaeg. Arvestades seadusandluse arengut, võib esitada väite, et kohtunikkonna arv ei pruugi tulevikus oluliselt suureneda ja võib pigem isegi väheneda. Seetõttu on kohtunike raamatu väljaandmine praegusel ajahetkel igati põhjendatud. Samuti näitavad juba järgmised analoogilised raamatud, millised muutused leiavad aset seadusandluse ja kohtupraktika järjest laiapõhjalisema väljakujunemise foonil kohtunikkonna isikulises, vanuselises jm struktuuris.

Eesti Kohtunike Ühing avaldab raamatu väljaandmise eest tänu Justiitsministeeriumile, kellega on koostöö olnud väga viljakas ja sujuv. Samuti täname kõiki raamatu valmimisele kaasa aidanud isikuid.

Meelis Eerik
Eesti Kohtunike Ühingu
esimees

Hoiad käes Eesti kohtunikke tutvustavat 2006. aasta raamatut. Eelmise samalaadse raamatu ilmumisest on möödunud kümme aastat. On muutunud ajad ja inimesed, on arenenud nii kohtusüsteem kui ka arusaamad õiglasest õigusemõistmisest.

Kuigi ülekaaluka osa sellest raamatust moodustab pildimaterjal, ei tohiks seda pidada kohtunikkonna „perekonnaalbumiks” ega õigusemõistjate seltskondlikuks edevuselaadaks. Püüdes vastata küsimusele, miks sellist raamatut vaja on, sest on ju see kui stoppkaader Eesti kohtunikest just ilmumisaasta seisuga, mis avalikustab kogu kohtunikkonna. Kas ainult mälestuste fikseerimiseks ja ajaloo jaoks? Mõte liigub üha järgmistele küsimustele, millele ühest vastust vist polegi. Kes on kohtunik ühiskonna silmis oma staatuselt: kas avaliku elu tegelane või talaari varjunud õigusametnik, kes vaatab ühiselu kõrvalt ning avalikkus teda ennast ei näegi?
Kõik Eesti kohtunikud on iseseisvad ja sõltumatud persoonid, kuid milline on nende inimeste tähendus avalikus elukorralduses kohtunike korpusena? Kui soovime kohtunikkonda nimetada korpuseks, siis peame ju teadma, kes sinna kuuluvad ja mis neid ühendab.

Ühiskonna poolt kohtunikele esitatavad eetilised ja kõlblusnõuded on sedavõrd kõrged, et neid võib võrrelda vaimulikule esitatavate nõuetega. Pole kahtlust, et vaimulik on nii oma koguduse kui ka kogu ühiskonna jaoks avaliku elu tegelane, kelle elu pärisosaks on eeskujuks olemine. Olla nii teenistuses kui ka igapäevaelus õigluse ja seaduskuulekuse etaloniks on kohtuniku elu pärisosa. Kohtunikuks olemine ei tähenda kaugeltki seda, mida kõige laiemalt mõistetakse avaliku elu tegelase rollina, kuid missioonitundeta, üksikkaasuste lahendamise taga ühiskondlikku õigusrahu nägemata ei saa seda ametit pidada. Ainuüksi kohtuniku eristaatus avaliku elu tegelaste hulgas nõuab seda, et need inimesed oleks avalikult teada.

Kohtunike tööandja on Eesti rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana. Kõrgeima riigivõimu kandjal on õigus teada, kes riigi nimel õigust mõistavad. Eestis on 245 kohtuniku ametikohta, mille täitmine avaliku konkursi korras sobivate isikuomadustega õigusasjatundjatega ei ole raske, sest kohtuniku ametikoha prestiiž ühiskonna silmis on kõrge. Mitte alati pole see nii olnud. Analüüsimata õigusemõistmise autoriteeti ja kohtunikesse suhtumist mõjutavaid tegureid, tuleb märkida, et üsna oluliselt suudab neid näitajaid mõjutada iga kohtunik isiklikult nii autoriteedi tõusu, kuid veelgi jõulisemalt languse suunas. Tuleb tõdeda, et tõusutendents on tugevam.

Enam kui paarsada valijahäält ei muuda ühiskonna arengusuundi, kuid sama arv kohtunikke moodustab riigi kolmanda võimu. Et käituda ja toimida kolmanda võimuna, peab kohtunike korpus üksteist tundma. Kohtunikud saavad paar korda aastas kokku oma suurüritustel, et arutada tööasju ja omavahel suhelda. Kindlasti pakub käesolev raamat juba järgmiseks kohtunike foorumiks ja täiskoguks palju äratundmisrõõmu nii neile, kes äsja kohtunikuks saanud, ja ka neile, keda pole teenistusest lahkumise järgselt unustatud.
Jääb vaid üle kohtunikkonnale ja ka avalikkusele soovida kena suhtlemist raamatu vahendusel ja tänada Eesti Kohtunike Ühingut erakordselt vajaliku teose kokkupaneku eest.

Austusega

Märt Rask
Riigikohtu esimees